Oled siin:Uudised / 11 mai 2009 / Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup ’2009 / Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup ’2009
Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup ’2009
Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup ’2009
Aprillikuu üleminekul maikuuks toimusid Leedus Madziunai aerodroomil võistlused, mida iga vabalennu fänn pikisilmi ootab - Maailma Karika etapid Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup. Et sel aastal on mõlemad võistlused lülitatud ka Eesti Karikavõistluse etappide nimekirja, olid panused kõvemad kui varasematel aastatel. Ilmaennustuste uurimine läks lahti juba kaks nädalat enne ja lubati ikka lausa suve, vahel küll ka äikesetormilist ilma. Paraku oli ilm riukalik, nagu ta kevadisel ajal ikka olema kipub. Kui veel varakult kolmapäeval kohaletulnuile jagus õhtuks kena ilma lausa pika tiiva timmimiseks, siis neljapäeva hommikust hakkas tuul tõusma ja esimeseks võistluspäevaks lõõtsutas sel piiril, kus FAI reeglite järgi võinuks peaaegu võistluse edasi lükata. Et aga kaugemalt kohaletulnud pühapäeva hommikul lennuki peale ruttasid, peeti kõik tuurid ikka reedel ära. Ega see ilus pilt ei olnud, kui kenad lennuvõimelised lennukid Võidu Väljaku tuvi moodi 30-40 sekundilise lende sooritasid. Eksisid ka kõige kõvemad tegijad ja näiteks F1A võitja oli n.ö. „mees metsast“. Kummikate klassis tahaks küll öelda, et võitsid kogemused ja ilmaolude kaine analüüs- võitis ju me oma Tõnu Luman - aga tõele au andes oli see ikka enam või vähem loterii värk. Ja ikka - müts maha Lumani ees - lubas kaks aastat tagasi, et võidab sel aastal ühe MK etapi ja ära sai see juba tehtudki. Päris kenasti esines ka Jüri Roots, aga just kõige otsustavamal hetkel flyoffis ei käivitunud enam taimeri mootor ja sedasi läks seekord võit vaat et kingitusena Poola. Poola esindajatega oli ka võistluse tõrvatilk seotud - nimelt käiva nende stopperid ikka aeglasemlat kui teiste omad ja taimeri ületööd ei satu kohe kuidagi. Õnneks oli seekord aega võtmas lisaks kohtunikele ja poolakatele ka paar FAI zürii inimest ja seetõttu üks nende lend ka tühistati. Seega saavutas Jürka kolmanda koha, mis tõsi küll, alla tema keskmise. Tehnikasport, mis parata.
Laupäevaks oli aga ilm taas kena nagu prillikivi ja kõigil pilootidel eelmise päeva ebaõnnaestumised meelest läinud. Esimestes tuurides oli ikka väheke pingutada vaja maksi saavutamiseks, aga mida aeg edasi, seda kindlamaks termikad muutusid. Sel aastal päris neid kõige hullemaid, selle platsi „trade marke“ küll palju ei olnud. Mõned lennud venisid peale klappimist umbes viis- kuus minutit, aga seal platsil on selline tulemus üsna tagasihoidlik. Päeva lõpuks oli päris hullult käest ära läinud vaid üks soomlaste mudel, mida siis järgmisel päeval koos kohalike metsameestega kuuse otsast maha võtma mindi.
Et olud seekord palju tavapärasemad, siis olid ka tulemused üsna ootustele vastavad. Eesotsas troonisid nimed, kes sinna enamasti ikka kuuluvad. Meie omadest sai finaalikoha kätte Ülar Vihul, aga päris tippu, hoolimata päris kenast esitusest, ta välja ei jõudnud. Jürka võttis jälle natuke alla „oma“, aga kolmas koht on ju ikka pjedestaalikoht. See, et enamat ootame, tuleneb ikka ju varasemate aastate saavutustest.
Võistuse tulemuste vastu huvi tundjad saavad vaadata neid protokollidest. Siin ümber jutustada pole mõtet.
Õhtune „tants ja trall“ Maldise motellis oli tavapärasest lühem ja vaiksem - ju oli reedene võistlupäev oma raskusega vajutanud pitseri peoliste „jätkusuutlikkusele“.
Egas muud, kui et need etapid on nüüdseks tulemustesse jäädvustatud ajalugu. Loodetavasti jätkub korraldajatel tahtmist ja aega ka edaspidistel aastatel!
Tulemused leiate siit:
F1A,F1B,F1C, F1Q ja Baltic Cup
Anti Kordemets
Aprillikuu üleminekul maikuuks toimusid Leedus Madziunai aerodroomil võistlused, mida iga vabalennu fänn pikisilmi ootab - Maailma Karika etapid Baltic Cup ja Estonian Free Flight Cup. Et sel aastal on mõlemad võistlused lülitatud ka Eesti Karikavõistluse etappide nimekirja, olid panused kõvemad kui varasematel aastatel. Ilmaennustuste uurimine läks lahti juba kaks nädalat enne ja lubati ikka lausa suve, vahel küll ka äikesetormilist ilma. Paraku oli ilm riukalik, nagu ta kevadisel ajal ikka olema kipub. Kui veel varakult kolmapäeval kohaletulnuile jagus õhtuks kena ilma lausa pika tiiva timmimiseks, siis neljapäeva hommikust hakkas tuul tõusma ja esimeseks võistluspäevaks lõõtsutas sel piiril, kus FAI reeglite järgi võinuks peaaegu võistluse edasi lükata. Et aga kaugemalt kohaletulnud pühapäeva hommikul lennuki peale ruttasid, peeti kõik tuurid ikka reedel ära. Ega see ilus pilt ei olnud, kui kenad lennuvõimelised lennukid Võidu Väljaku tuvi moodi 30-40 sekundilise lende sooritasid. Eksisid ka kõige kõvemad tegijad ja näiteks F1A võitja oli n.ö. „mees metsast“. Kummikate klassis tahaks küll öelda, et võitsid kogemused ja ilmaolude kaine analüüs- võitis ju me oma Tõnu Luman - aga tõele au andes oli see ikka enam või vähem loterii värk. Ja ikka - müts maha Lumani ees - lubas kaks aastat tagasi, et võidab sel aastal ühe MK etapi ja ära sai see juba tehtudki. Päris kenasti esines ka Jüri Roots, aga just kõige otsustavamal hetkel flyoffis ei käivitunud enam taimeri mootor ja sedasi läks seekord võit vaat et kingitusena Poola. Poola esindajatega oli ka võistluse tõrvatilk seotud - nimelt käiva nende stopperid ikka aeglasemlat kui teiste omad ja taimeri ületööd ei satu kohe kuidagi. Õnneks oli seekord aega võtmas lisaks kohtunikele ja poolakatele ka paar FAI zürii inimest ja seetõttu üks nende lend ka tühistati. Seega saavutas Jürka kolmanda koha, mis tõsi küll, alla tema keskmise. Tehnikasport, mis parata.
Laupäevaks oli aga ilm taas kena nagu prillikivi ja kõigil pilootidel eelmise päeva ebaõnnaestumised meelest läinud. Esimestes tuurides oli ikka väheke pingutada vaja maksi saavutamiseks, aga mida aeg edasi, seda kindlamaks termikad muutusid. Sel aastal päris neid kõige hullemaid, selle platsi „trade marke“ küll palju ei olnud. Mõned lennud venisid peale klappimist umbes viis- kuus minutit, aga seal platsil on selline tulemus üsna tagasihoidlik. Päeva lõpuks oli päris hullult käest ära läinud vaid üks soomlaste mudel, mida siis järgmisel päeval koos kohalike metsameestega kuuse otsast maha võtma mindi.
Et olud seekord palju tavapärasemad, siis olid ka tulemused üsna ootustele vastavad. Eesotsas troonisid nimed, kes sinna enamasti ikka kuuluvad. Meie omadest sai finaalikoha kätte Ülar Vihul, aga päris tippu, hoolimata päris kenast esitusest, ta välja ei jõudnud. Jürka võttis jälle natuke alla „oma“, aga kolmas koht on ju ikka pjedestaalikoht. See, et enamat ootame, tuleneb ikka ju varasemate aastate saavutustest.
Võistuse tulemuste vastu huvi tundjad saavad vaadata neid protokollidest. Siin ümber jutustada pole mõtet.
Õhtune „tants ja trall“ Maldise motellis oli tavapärasest lühem ja vaiksem - ju oli reedene võistlupäev oma raskusega vajutanud pitseri peoliste „jätkusuutlikkusele“.
Egas muud, kui et need etapid on nüüdseks tulemustesse jäädvustatud ajalugu. Loodetavasti jätkub korraldajatel tahtmist ja aega ka edaspidistel aastatel!
Tulemused leiate siit:
F1A,F1B,F1C, F1Q ja Baltic Cup
Anti Kordemets