F1 - vabalend

Vabalennu võlu
Vabalennu eripäraks on mudelite piloodi poolt tüürimatu kulgemine. Õieti on küll piiratud piloodi või lennutaja poolt lennuki mõjutamine pärast selle starti. Nagu nimigi ütleb on mudelid vabalt lendavad. Mis siis selles keerulist on? Ega palju polegi – tuleb vaid valida ilmaga sobiv mudel ja see õigel ajal lendu lasta! Mudeli starditrajektoor on seejuures eelnevate treeningutega juba paika sätitud.

3 pikka minutit
Vabalennu võistlused on kestvusala. Lihtsalt seletades on kvalifikatsioonivõistluse läbimiseks vaja lennutada mudelit 3 minutit seitsmel korral. Iga soorituse jaoks on 1 tund. Selle aja jooksul tuleb startida, aga ka tuulega ärakandunud lennuk tagasi tuua ning järgmiseks soorituseks valmistuda. Kvalifikatsiooni läbinute vahel korraldatakse lisavõistlused nn. flyoff-id, milles iga sooritusega suurendatakse maksimaalset lennuaega. Ka on lisavõistlusel stardiaeg piiratud 10 minutiga. Et kvalifikatsiooni läbimine mitte kerge ei ole näitab suurvõistluste statistika, kus olenevalt ilmast jõuab lõppvõistlusele kuni kolmandik võistlejaid.

Miks siis 3 minutit (mis tundub nii lühike aeg olevat) õhus püsida polegi kerge. Keerukuse toob siin sisse ilm ehk õieti selle muutlikus. Nimelt ei seisa õhk hetkegi paigal. Ikka leidub selles mingeid erinevusi, mis kutsuvad esile selle ringipaiknemise nii horisontaal (tuul) kui ka vertikaalsuunas (mullid ja langevad õhuvoolud). Tänapäevased parimad plaanermudelid on suutelised 50 meetri kõrguselt planeerima kuni 5 minutit. Erineva termika juures aga kukub mudel alla 1 minutiga või tõuseb 1 minutiga kuni paarisaja meetri kõrgusele. Niisiis on lennutaja pidevalt muutuvas stardisituatsioonis, kus allatuult liiguvad nii tõusvad kui langavad õhuvoolud. Olenevalt tuule kiirusest kõigub sobiv stardihetk kümnest sekundit minutiteni. Lisaks veel muud segavad asjaolud nagu kaasvõistlejad.

Heale stardile järgneb ilus lend. Sobivalt valitud tõusev õhuvool tõstab lennuki kolme minutiga kuni poole kilomeetri kõrgusele, misjärel mudelil olev kellamehhanism viib lennuki maandumisasendisse, misjärel see alustab maandumist, mis omakorda võib kesta kümneid minuteid - tõusev õhuvool ikkagi... Kokkuvõtlikult on 3 minutise lennu ja 3 minutise maandumise järel lennuk läbinud koos tuulega paar kilomeetrit. Seda on binoklite abil pingsalt jälginud nii kohtunikud kui ka võistleja. Järgneb mudeli otsimine ja äratoomine. Siin abistavad lennutajat kompass, raadiolokaator, maastikutundmine ja puude otsa ronimise oskus. Ka on tarvis järgmise stardi ajaks tagasi jõuda ning pisut puhata!

Lühidalt määrab lennu õnnestumise ära lennuki stardikõrgus. Siin tulevad nüüd välja mudeliklasside erinevused. Plaaneritel on stardivahendiks 50-meetrine nöör. Kummikatel 30-grammine kummimootor, taimeritel 5 sekundit töötav 2,5 cm3 sisepõlemismootor. Stardikõrgusteks on plaaneritel kuni 80 meetrit, kummikatel umbes 120 meetrit, taimeritel kuni 180 meetrit. Kuna start ja pärastine planeeriv lend toimuvad erinevate kiirustega siis muudab lennuk vastava sisseehitatud programmi alusel nii tiibade kui ka tüüride nurki, propelleri asendit jms aga ka tiibade suurust ja kuju.

F1 (vabalennu, sh. siselennu) lehe põhiliseks administraatoriks on hetkel URMAS KOKK. Antud lehega seotud probleemide puhul palume pöörduda tema poole.