Riidaja Baltic Open

23. mail toimus Riidajal F3J tänavuse Balti karikavõistluse teine etapp. Lauspilvisusele ja tugevale külmale tuulele lisandus päeva teises pooles veel seenevihm. Lisaks tavapäraselt heale õhkkonnale, asjalikele kohtunikele ja heale läbiviimisele oli sellistele oludele vastu panna veel korraldaja poolt otse platsil jagatud kuum supp. Kokkuvõttes olusid arvestades suurepärane võistlus. Võib küll veidi kahelda, kas päev otsa vettinud mudelid kõik sama meelt olid.

Meie esindajaid lõi kaasa viis ja pea täpselt sama palju oli võistlejaid ka igast teisest riigist. Küllap aitasid ka koduseinad, et tervelt neli finalisti kaheksast meie mehed olid. 1,2% parem tulemus põhivõistlusel ja finaalis oleks olnud ka meie viies võistleja - Taavi Tikk. Tähelepanuväärse põhivõistluse tegi Janno Neemelo. Terve päeva haige jala ja streikivast vintsist tulenevate kehvade startidega hädas olnud mees võttis sealt kust võtma pidi – tema keskmine (!) maandumistäpsus 8 m/sek puhangulises tuules oli 90 punkti, sellesse arvestusse läheb ka üks 65 punktine maandumine. Sellist prioriteetide õiget seadmist tasuks õppida meie noorematel. Just neile mõeldes pani meie sponsor välja eriauhinna – tiivatäie korralikke servosid, kuid juba teist võistlust järjest ei suutnud keegi ületada seatud maandumistäpsuse latti (ületades samas uhkelt teist kriteeriumi – punktisummat võrreldes võitjaga). Seega on selle eriauhinna saamiseks ka pärast lõppenud Riidaja võistlust kõigil võrdsed võimalused.

Priit Leomari ja Edvin Penarti finaali jõudmine kodustel võistlustel võistlejate nimekirja eesotsas ehk ei ole suur üllatus, kuid paar momenti siiski mainiks: Priidul tuli ühes lennus maanduda korraga 2 lagunenud tiivaservoga ning Edvini esimese tuuri ligi maksimumaeg ja 1000 punkti tulid nööri katkemisega alanud lennust. Võib siis küsida, et milleks nii kõrgele pürgida, kui ka madalamalt võib termikaid leida?

Finaalide ajaks oli pilvekõrgus selline, et mitmed mudelid tõusid stardis väljapoole nähtavuse piiri. Ohtlikuks kiskus Juris Erminasel Lätist ja meie Edvinil, kuid õnneks jõuti eemal pilvest väljunud mudeleid kaaslaste silmade abil märgata ning katastroofid jäid ära. Sellest tekkis omamoodi händikäp situatsioon, sest headel startijatel kadus eelis ning alustati üsna samalt lähtekõrguselt. Lisaks oskustele mängis sellises seisus rolli ka mudelite pinnakoormatus, sest esimesed kolm kohta läksid Clusteril ja Supral lendajatele, mõlemad teadupärast väikese pinnakoormatusega mudelid; sealjuures tõusis kolmandale kohale põhivõistluse alles seitsmendana lõpetanud Leedu juunior Lukas Tamuljonis Supral.

Võit tuli teistkordselt selles sarjas Eestisse. Edvin Penart edestas Clusteril napi 0,9 %-ga finaalis Supral võistelnud Läti esindajat Aleksandrs Sergejevsit. Õnnetult läks Priidul. Teises finaallennus järjekordselt alt vedanud tiivaservod tõid nulli, mudelivahetuse ning lõpuks saavutatud seitsmes koht on töövõit. Pärtel-Peeter Kruuv ja Janno Neemelo olid viies ja kuues vastavalt.
>br /> Nädal enne Jaanipäeva on järjekordne etapp Cesises. Pühapäev jätkus Riidajal kahe rahvusliku mudeliklassi Eesti Meistrivõistluste etapiga. Ilm oli küll üle ootuste ilus, aga puhus väga vinge tuul. Hiiliti üle 10 m/s, stabiilselt 7m/s. Väikestele plaaneritele oli see kindlasti liig mis liig, aga vapper võistlus peeti lõpuni nelja osavõtjaga. Suurte elektriplaanerite klassis oli osavõtjaid kuus. Mõlemas võistlusklassis peeti kuus tuuri, milledest kehvim arvati maha. Väikeses plaaneriklassis läks võit Kotkasule klubisse, kuigi südi vastupanu osutasid Pärnu noored ja vanad. Elektriplaanerite klassis toimus võistluse käigus mitmeidki intsidente. Neist ohtlikeim oli piloodi poolt õhus kaotatud/segi aetud mudel, mis lõppes piloodile mudeli riknemisega. Kuna ilm oli vägagi keeruline siis isegi nähtavsulatuse piirile startinud mudelid ei suutnud mitte iga kord lennata välja maksimumaega, vaid pudenesid juba kuuendal seitsmendal minutil alla.